Korteriühistu kindlustus: 5 viga, mida liiga sageli tehakse

1. Arvatakse, et kui korterid on kindlustatud, siis on ka maja kaitstud

See on üks kõige levinumaid eksiarvamusi. Korteriomaniku kindlustus katab üldjuhul tema korteri siseviimistluse, mööbli ja muu vara, aga mitte tervet hoonet.

Kõik see, mis jääb väljapoole korteri siseviimistlust, on tavaliselt korteriühistu vastutada. Siia alla kuuluvad näiteks:

• katus
• trepikojad
• püstakud
• fassaad
• tehnosüsteemid
• kommunikatsioonid kuni liitumiskohani

Kui näiteks torm rebib majalt katuse, aga ühistul hoonekarbi kindlustust ei ole, jääbki kahju ühistu ja lõpuks korteriomanike kanda.

Samas ei ole hoone kindlustamine sageli sugugi nii kallis, kui arvatakse. Kui aastane kindlustusmakse jagada korteriomanike vahel ruutmeetrite alusel, võib see suuremates ühistutes tähendada vaid mõnekümnesendist kulu ruutmeetri kohta aastas. Võrreldes võimalike kahjudega on see väga väike hind.

2. Kindlustusleping tehakse ära ja siis ei vaadata seda aastaid üle

Paljud ühistud sõidavad tänaseni lepingu peal, mis sõlmiti aastaid tagasi. Vahepeal on aga muutunud nii ehitushinnad, taastamisväärtused kui ka kindlustustingimused.

Eriti oluline on üle vaadata hoonekarbi kindlustussumma. Sõltuvalt hoone vanusest, seisukorrast ja renoveerituse tasemest võib mõistlik kindlustussumma olla ligikaudu 1350 eurost kuni üle 3000 euroni ruutmeetri kohta. Muinsuskaitse all olevate hoonete puhul võib see olla veel kõrgem. Vanadel lepingutel võib kindlustussumma jääda aga alla 1000 euro ruutmeetri kohta, mis tähendab tänases turuolukorras üsna tõenäoliselt alakindlustust.

Alakindlustus tähendab lihtsas keeles seda, et kahju korral ei pruugi hüvitis katta tegelikku taastamiskulu.

Lisaks tasub kontrollida, milline kaitse lepingul üldse on. Vanematel lepingutel ei pruugi olla näiteks koguriskikindlustuse kaitset, mille alt võivad kuuluda hüvitamisele ka hoonet teenindavate seadmete rikked või liftiga seotud kahjud.

3. Vastutuskindlustus kas puudub või on liiga kitsas

Korteriühistu puhul ei piisa ainult sellest, et maja oleks kindlustatud. Sama oluline on vastutuskindlustus.

Siin on kaks peamist küsimust:

• kas vastutuskindlustus on üldse poliisil olemas?
• kas see on laiendatud kaitsega?

Tavaline hoone ja territooriumi valdaja vastutuskindlustus katab üldjuhul kahjud, mis tekitatakse kolmandatele isikutele. Näiteks olukorras, kus katuselt kukub jääpurikas külalise autole.

Aga probleem tekib siis, kui kahju saab ühistu enda elanik. Näiteks kui sadevesi imbub läbi konstruktsiooni korterisse ja rikub korteriomaniku siseviimistluse. Sellisel juhul ei pruugi tavaline vastutuskindlustus aidata.

Seepärast tasub jälgida, et poliisil oleks laiendatud vastutuskindlustuse kaitse, mis hõlmaks ka ühistu enda elanikele tekitatud kahjusid.

Sama oluline on hüvitislimiit. Kui majal on näiteks:

• maa-alune parkla, kuhu võib koguneda sadevesi,
• parkimiskohad suurte puude all,
• kõrgemad ilmastikust tulenevad riskid,

võivad kahjud ulatuda väga kiiresti sadadesse tuhandetesse eurodesse. Mõistlik minimaalne vastutuskindlustuse limiit võiks olla vähemalt 200 000 eurot, suuremate riskidega ühistutel aga 300 000 eurot või enam.

4. Päikesepaneelid ja rajatised jäetakse lepingus täpsustamata

Viimastel aastatel on paljud ühistud investeerinud päikesepaneelidesse, salvestusseadmetesse, mänguväljakutesse, prügimajadesse ja muudesse rajatistesse. Sageli eeldatakse, et need on niikuinii kindlustatud, kuid alati see nii ei ole.

Kui päikesepaneelid või salvestusseadmed asuvad hoonel või hoones, on need reeglina kindlustatud koos hoonega ja hoone kindlustussumma sees. Kindlustusandjat või vahendajat tasub siiski kindlasti teavitada, millise võimsuse ja maksumusega lahendusega on tegu.

Kui päikesepark või salvestid asuvad hoonest väljaspool, tuleb nende kindlustamine enamasti eraldi kokku leppida.

Sama kehtib rajatiste kohta. Mänguväljakud, liivakastid, lipumastid, prügimajad ja muud sarnased rajatised võivad olla automaatselt kindlustatud ainult kindla piirsumma ulatuses, näiteks 15 000 kuni 20 000 eurot. Kui ühistul on kallimaid rajatisi, tuleks need kindlustusandjale eraldi välja tuua.

5. Kahjust teatatakse liiga hilja

Kindlustuse puhul ei loe ainult see, mis poliisil kirjas on. Väga oluline on ka see, kuidas kahjuolukorras käitutakse.

Korteriomanikud peaksid andma ühistu juhatusele kohe teada, kui nende korteris või ühisel pinnal toimub kahju. Praktikas juhtub aga nii, et inimene lahendab oma kodukindlustuse abil olukorra ära ja ühistu saab võimalikust nõudest teada alles palju hiljem.

On olnud juhtumeid, kus korteriomaniku kindlustus hüvitab kahju ning esitab ühistu suunas regressinõude alles näiteks kahe aasta pärast. Selleks ajaks võib ühistu kindlustusandja viidata tingimusele, mille järgi oleks tulnud võimalikust nõudest teatada kindla aja jooksul, näiteks 12 kuu jooksul kahju toimumisest.

Seega peaks ühistul olema elanike jaoks selge juhis. Igast veekahjust, tormikahjust või muust juhtumist tuleb juhatust teavitada kohe, mitte siis, kui probleem on juba ammu unustatud.

Millal tasub KÜ’l kindlustus kindlasti üle vaadata?

Kui ühistu kindlustusleping on mitu aastat vana, tasub see kindlasti üle vaadata. Eriti siis, kui:

• leping on sõlmitud 5–10 aastat tagasi;
• maja on vahepeal renoveeritud;
• lisatud on päikesepaneelid, salvestusseadmed või muud rajatised;
• vastutuskindlustuse sisu ja limiit ei ole juhatusele selged;
• poliisil olev kindlustussumma ei vasta enam tänastele ehitus- ja taastamishindadele.

Lihtne rusikareegel on see: kui lepingut pole ammu üle vaadatud, ei tasu eeldada, et see kaitseb maja ka täna samal tasemel nagu lepingu sõlmimise hetkel.