Külm talv, suur arve: mis kortermajas tegelikult kulutab?

ETA vs KEK: miks energiamärgis ja päriselu omavahel ei klapi?

Energiatõhususest rääkides põrkuvad korteriühistud sageli kahe näitaja otsa: ETA (arvutuslik energiatõhususnäitaja) ja KEK (tegelik energiakasutus). Kaamos Ehituse projekteerimise projektijuht Ats Allikmaa selgitab, et need ongi loodud eriolukordade kirjeldamiseks.

„ETA on arvutuslik väärtus, mis arvutatakse vastavalt õigusaktides toodud metoodikale ja standardse kasutuse juures,” ütleb Allikmaa. Ehk keeruline lause lihtsustatult, siis tema sõnul arvestatakse ETA arvutamisel keskmist kasutust ja ilmastikutingimust ning see ei pruugi hõlmata kõiki reaalseid tarbijaid. Näiteks mõne hoone puhul lift, sõiduautode parkla kaldtee elektriküte või osade tehnosüsteemide elektrikasutus.

KEK väärtus seevastu sünnib päris arvetest ja mõõtmistest. „KEK on väärtus, mis arvutatakse kasutuses olevale, reaalse hoone tegeliku energiatarbe järgi,” selgitab Allikmaa. See tähendab, et arvesse lähevad nii konkreetse perioodi ilm kui ka see, kuidas inimesed hoonet päriselt kasutavad.

Allikmaa sõnul on seega teatud erinevus metoodikate sisse juba kirjutatud. Ehk päriselu ei vasta paberil trükitule.

Millest kortermaja energiakulu üldse koosneb?

Tallinna Tehnikakõrgkooli ehitusinstituudi direktor ja professor Anti Hamburg rõhutab, et suurimad kuluread sõltuvad hoone tüübist ja ehitusaastast. Vanemates eluhoonetes domineerib reeglina küte, kuid uuemates, rangemate energiatõhususe nõuete järgi ehitatud majades on pilt tasakaalus.

Hamburg toob välja, et uutes, pärast 2019. aastal jõustunud nõuete rakendumist ehitatud korterelamutes jaotuvad mõõdetud energiakulud nagu küte, soe tarbevesi ja olmeelekter sageli pea võrdselt. Samas võib üks tarbija kogu pilti muuta. Näiteks palju välisvalgustust, garaažide tehnosüsteemid või kaldteede kütted võivad elektrirea tõsta ootamatult suureks ja seda eriti karmi talvega.

Haldusvaates kinnitab sama loogikat VAU Haldusest Alex Talisainen: „Majad võivad olla paberil sarnased, aga arved käituvad väga erinevalt. Erinevused tekivad seadmete töörežiimides, automaatika seadistusel ning tarbijates, mis pika aja jooksul elektrit ja soojusenergiat võtavad.”

Hoone energiat ei vaja

Energiasäästu otsides tekib tihti küsimus, kummast tuleb suurem võit, kas maja seisukorrast või inimese harjumusest? Hamburg ütleb selle kohta otse: „Hoone energiat ei vaja. Energia kulub kasutajate mugavusele, sisekliimale, sooja tarbevee vajadusele, valgustusele ja koduseadmetele. Kui kasvab elukvaliteet, kasvab sageli ka seadmete hulk.”

Tema hinnangul alahindavad inimesed oma käitumise mõju. Näitena kirjeldab ta olukorda, kus kaks identset kortermaja võivad arvutuste ja tarbimisandmete põhjal kuulud erinevasse energiaklassi ja seda isegi kuni kaks vahet. Üks on B ja teine D energiaklass. Ühes lihtsalt hoitakse kõrgemaid temperatuure ja tarbitakse rohkem sooja vett ja elektrit.

Talisainen lisab praktilise reegli, mida on ühistutele lihtne selgitada: „Kui tõsta ruumi temperatuuri ühe kraadi võrra, siis mõju küttearvele vanemas hoones võib olla ligi 5%, uuemates (sh renoveeritud hoonetes) ligi 10% ja mõningatel juhtudel isegi suurem. Külmade ilmadega, mil temperatuuritõus tundub väike mugavus, võib mõju eelarvele olla üllatavalt suur.”

Kiire kokkuhoid tuleb sageli seadistustest, mitte suurtest investeeringutest

Külma ja kõrge hinnaga perioodidel otsivad ühistud tihti kiireid samme kokkuhoiuks. Talisainen ütleb, et märgatavad võidud tulevad sageli olemasolevate süsteemide kontrollist ja korrektsetest seadistustest ning hooldamisest, mitte kohe suurtest ehitustöödest. „Oleme mitmetes hoonetes tuvastanud puudusi süsteemide juhtimises. Näiteks mõni küttesüsteemi andur on katki, mis põhjustab ebamõistliku energiakulu. Samuti suureneb märgatavalt ventilatsiooniseadme energiakulu, kui filter on õigeaegselt vahetamata” kirjeldab ta.

Allikmaa projekteerimisvaade lisab siia olulise täpsustuse, et osa tarbijaid ei mängi ETA arvutuses sama rolli nagu päriselus rahalises kulus. Seetõttu võib ühistu reaalses kulus saada just see rida määravaks, mida energiamärgisest esmapilgul välja ei loe.

Levinud müüdid

Professor Anti Hamburg hoiatab kahe väärarusaama eest.

Müüt 1 – Liginullenergiahoone tarbib olematult energiat.

Tegelikult tähendab see nõuetele vastavat, väga tõhusat hoonet, mitte nullarvet. Eriti Eesti talves, kus tarbimine kasvab ja päikeseenergiat on vähem. „Hoone energiakasutust ka kohapeal toodetud soojuse ja elektri abil ei ole võimalik päris nulli saada,” lisab Hamburg.

Müüt 2 – Renoveerimine ei tasu ennast kunagi ära.

Hamburgi sõnul on selle müüdi tekitanud olukord, kus hoonete renoveerijad on võtnud eesmärgiks ainult energiatõhusust parandada. „Tegelikkuses on renoveerimise esmane eesmärk renoveerida hoones amortiseerunud tehnosüsteemid, peatada hoone piirete (välisseinad, katus, vundament) edasine lagunemine ning parandada sisekliima kvaliteeti. Need tööd selgelt vähendavad hoone kasutuskulusid, kus saame juba tasuvust määrata,” ütles professor Hamburg.

Külma ilma ja kalli elektri ajal selgub, et energiatõhusus ei ole müstiline ehitustermin, vaid juhtimise ja harjumuste matemaatika. Sama maja võib ühel talvel tunduda säästlik ja teisel jällegi põletab raha lihtsalt seetõttu, et süsteemid töötavad valel režiimil või elanike harjumused kulutavad tavapärasest rohkem energiat.